sest, et ma käisin nädalavahetusel Alpides, suusatamas. Jah, mina käisin mägedes suusatamas. Ma usun, et nii mõnelegi on see paras üllatus. :P
kui ma algul veetsin enamiku ajast maas taevast ja loodust vaadates, siis hiljem suutsin ikka jalul ka püsida. isegi niimoodi, et need kaks esimest laskumist, kus meid algajaid (Andreea, Seb, Ilona ja mina) õpetati, muutusid mulle üsna igavaks. siis saatis meid (mina ja Andreea - saime asja veidi kiiremini selgeks kui teised debütandid) Ironman (Burgundia ülikooli sporditreener - on treener jõusaalis, aeroobikas [vist tõlgitakse gym d'entretieni niimoodi] ja salsas) ühele teisele laskumisele. Algus oli ikka päris järsk, vähemalt minu jaoks, nii, et esimese korra sellele laskumisel veetsime me Andreeaga rohkem ninaga maad kündes. Aga see oli ka esimene ja viimane kord, kui mina seal kukkusin. Andreeal juhtus vist korra või kaks veel. Edasi läks juba lepase reega ja suutsin iseg isealt mingisuguste väikeste laste rühmade vahel (seisid lihtsalt keset laskumist ühest äärest teise - mulle tundus, et nad tahavad sutsiidi teha [olin ju ka mina seal mäel, mis nende surma saamis võimalust suurendas tunduvalt]) slaalomit lasta. Kahjuks lõpuks hakkasid põlved tundma andma nii, et pidin tund aega enne planeeritud kokkusaamisaega juba lõpetama. kahju!
Aga mis ma öelda oskan - äge oli! tahaks veel! tahaks paremini! tahaks kiiremini!
nii, et järgmine kord kui keegi kuhugi suusatama minema peaks, võib minult ka küsida! ;)
aga ma jätkan nüüd oma revue de presse'iga,
Kaarel,
Eesti mäesuusatamise olümpialootus 2014
NB! Kuna ma olin elus esimest korda mägedes, siis see ümbritsev loodus võttis
ikka suu ammuli. Kohati tundus, et ei olegi tegu päris loodusega, vaid pildiga. Kahjuks ma digikat mäele kaasa ei vedanud (kartsin katki kukkuda). All klõpsisin paar pilti. Üks on siin:
No comments:
Post a Comment