Nii...
Neljapäeval... peale eu-d arutasin õpetajaga oma ettekande plaani. Ta andis mulle paar soovitust. Läksin siis alla belgradi (teise nimega b.d.e ehk siis õpilaste puhkenurgake) muudatuste üle mõtlema. Sellisel kellaajal (veerand 8) oli koolis veel Emerencie, Emilie (rootsi tüdruk), kes on minuga koos eu-s(osad frankofoonid, Mikolt, Georgy[bulgaaria], Valentina [serbia], Jana Davidova [pmst kolmas Jana tsehhist, sest Emerencie esimene nimi on ka Jana] Lucie[belgia/iiri], Florine [Rumeenia], Andrea[slovakkia], on meiega koos inglise keelses E.U tunnis), ja veel mõned. Tal oli ka reedeks ettekanne plaanis, aga jama veel suurem. Tal suri arvuti ära, kogu infoga. Andsin talle siis oma arvuti, et tehku omad asjad ära, et küll ma jõuan kodus muuta ideid. Ise võtsin rahulikult ühe kohvi ja läksin õue mõtteid koguma. Mingi aeg sai Emilie omad asjad korda ja ka mina oma mõtted selgeks ja siis tuli välja, et Jana on ka veel koolis (tegelt nägin vahepeal teise aasta omi nagu Gusti, Antoine ja veel mõned ning ka siis omi - Adriannat ja Aldonat). Läksime siis koos Spari ehk me kodupoodi (vahepeal läksime küll tagasi kooli, sest ma tarkpea unustasin rahakoti belgradi. Aga ma ei olnud ainus unustaja/kaotaja – teise aasta alicie või alicije või kuidas seda nimi ka ei kirjutata otsis paaniliselt oma koduvõtmeid). Ma ostisin sparist ainult kohvi teades, et öö tuleb pingeline. Saatsin Jana koju, sest tahtsin veel mõtteid koguda tagasiteel. Ja koju jõudes peale õhtusööki läks töö lahti. Mingi kella 2ni korrigeerisin ja harjutasin, aga ikka oli presentatsioon 15mindi pikkune. Hommikul ärkasin peale 7t üles ja alustasin jälle tööga. Lõpuks lõikasin tuimalt asju maha ning ei olnud üldsegi kindel et ma 10minuti sisse mahun. Koolis tegin veel ruttu plaani teistele andmiseks, mis sai küll kirjavigadega, ja 1minut enne tundi printisin selle välja. Tunni lõpus oli siis minu kord särada ja ütleme nii, et algul olin ma ikka küll üsna närvis. Lõpuks saavutasin aga klassi ees ükskõiksuse ja vist mahtusin isegi 10minuti sisse. Diskussioon samal teemal oli ka päris pikk ning peale tundi uurisin Rochet’lt (õpetaja), et kas oli okei. Ta oli rahul ja ütles, et rääkisin kõigest, millest pidi. Rohkem oleksin pidanud oma väiteid tõestama ainult. Ma ei kujuta küll ette, kuidas selle tõestamise ja kõige rääkimisega 10minuti sisse mahtuda. Aga teised kiitsid ka, et hea prese oli nii, et ehk tuleb normaalne hinne. See nädal saan teada. Peale tundi otsisime Joonasele lennupileteid, aga va lollid ära ei ostnud. Siis läksime sööma resto’usse (ülikoolide söökla) ja shoppama.
Ma sain h&m-st isegi püksid endale ja otsustasime zarasse sõita bussiga. Loll tegu. Miks? Sest need pagana farmerid otsustasid linna peal mässu teha. Põletati traktorikumme, suleti tänavaid ja loobiti sõnnikut. On ikka soodad... nad peaksid ju endale toetajaid otsima, aga sellise mäsuga ja bussi ees traktoriga seismisega saavad nad ju ainult vaenlasi juurde. Inimesed muudkui sõimasid neid. Peale tunniajast istumist bussis saime kohale. Aga sealt midagi tarka ei leidnud. Ainult tüdrukud leidsime. Nad (Agnieszka, Kristine, Leyla ja Aldona) tulid ka juhuslikult sinna. Jopet me ei leidnud, küll sai aga carrefourist süüa osta. Tegu oli muidu ülemiste keskuse suuruse (või isegi suurema) kaubanduskeskusega. Tagasi linna sai alles 9ks, tulime koos Joonase, Kristine ja Agnieszkaga. Aldona ja Leyla jäid sinna veel. Poole 10ks olin aga ju peole oodatud ja käisin kebabist tüdrukutega läbi, et kodus seda süüa kiiresti.
Poole 11ks jõudsin siis 2aasta kahe anglofooni tüdruku juurde, kus pidu käis. Peol õpetasime Gustiga Kasiale (minu aasta poola tüdruk, nime hääldatakse Kaša) eesti keelt, kus juures ta ise tundis huvi. Ja siis äärepealt oleksin ka naistekaklust näinud. Minu aasta prantsuse poiss Geoffroy tegi ühe lolli vea... ta ütles, et horvaatia ja serbia keel on sama. See peale läks peoperenaine Andrea (2.aasta horvaat siis) väga närvi nig algas suur vaidlus ja kätega vehkimine ühe teise aasta serblanna (oeh... kui neid kõiki nimesid ka mäletaks) ees. Ja ma juba tõsimeeli kartsin et läheb kakluseks. Lõpuks rahuneti maha ja lepiti väitega, et see OLI sama keel. Siis põrutasime athmosse edasi. Ahjaa... naabrinaine käis rääkimas, et kutsub politsei kuna peoperenaised polnud nimega kooskõlastanud pidu.... tegelikult olid nad temaga rääkimas käinud päeval ja isegi loa saanud, aga vana naine oli vist selle ära unustanud.
Nii..... siis athmos midagi erilist ei juhtunudki. Ainult minu aasta üks prantsuse tüdruk hakkas mulle ligi ajama. Mul nagu erilist huvi ei olnud ja õnnestus peenetundeliselt Joonasega (kes meiega vahepeal liitunud oli) baarileti äärde põgeneda ja alustada eesti keelset vestlust nagu meil oleks midagi väga tähtsat rääkida. Aeg-ajalt häiriti meid ja eriti mind küsimusega, et kus Agnieszka on, nagu me oleksime paar või midagi. Ma teadsin, et meie naistel on täna filmivaatamise õhtu nii, et vastust ma teadsin ja kuulujutudele sellega lõppu peale ei teinud, aga mis siis ikka. Ma ei ole veel lihtsalt aru saanud, kuidas me oleme Agnieszkaga suutnud sellise mulje jätta. Tegelikult oleme me ju lihtsalt sõbrad. Siis Sebastian oli endale jälle uue sihtmärgi leidnud ( ta vahetab neid iga nädal. Küll on proovinud ära sebida Agnieszkat, Miglenat, Martat jne jne. Aga keegi neist ei ole tema vastu põrmugi huvi tundnud). Seekord siis oli Marion see vaeseke. Pakkusime Marionile Joonasega abi. Ta tänas meid, kuid abi vastu ei võtnud, sest Jean-Sebastian (minu aasta prantsuse poiss) oli ka temaga. Põrutasime siis Joonasega koju, nii kiiresti kui võimalik, sest nägime athmo uksel kaklust (või rüselust pigem) ja see eriti meeliülendav ei olnud. Enne koju jõudmist nägin veel kauguses seda kolmikut: Marion, Jean-Sebastian ja lihtsalt Sebastian. Ja ikka Seb üritas ja üritas. Keegi peaks talle mainima, et niimoodi huupi valida ikka ei saa....
Hommikul pidin ma šoki saama, sest äratus oli kell 9.20. Käisin dussi all ja jooksin rongijaama, et oma project co-ga Nuits Saint Georges sõita. Ma saabusin rongijaama kell 10.08. Ja ainsana oli Leyla sinna jõudnud. Õige pea tulid ka Joonas ja Kristine. Helistasin Gustile ja ostsin talle ka pileti. Ta aga kella 10.20se rongi peale ei jõudnud. Saabus rongijaama siis, kui rong sõitma hakkas. Agnieszka ei jõudnud üldse liikumagi hakkata, sest ta oli ärganud 10.30. Ta unustas äratuskella panna ja samuti oli ta oma telefoni hääletu peale lükkanud. Mingi hull saatis talle öösel sõnumeid (See hull olin paanikas mina, sest ma ei teadnud mida selle Ophelie’ga teha. Ma lootsin, et Agnieszka, kui kogenud naisterahvas [ta ju ikkagi 21 juba], oskab mulle midagi soovitada, aga ega ikka ei osanud küll). Jõudsime siis sinna väiksesse armsasse linna. Tegime hommikukohvi keskplatsil. Tõsiselt armas linn. Enne olime veel avastanud, et ühes saalis on mingi käsitööliste ja mahetootjate laat. Käisime mööda linna ringi, külastasime üht kirikut ning istusime pargis, kus lollitasime lastemänguväljakul. Väga mõnus oli! Sõpradega koos ilusas linnas. Mingi hetk teatati, et Gustav on Agnieszka üles leidnud Maret’st ning Zuzanna ära rääkinud, kes oma ilusa mitsubishiga nad kohale sõidutas. Käisime siin nendega viinamarjaväätide vahel jalutamas ning seal laadal ja siis veel ka söömas. Mingi 5 aeg istusime mina, Kristine ja Gusti rongi. Teised said autoga. Õhtul koristasin veidi tuba ja läksin maret’sse kus aitasin Joonasel piletid ära osta. 1,5päevaga oli lendama.ee-s finnairi pilet 1200kr kallimaks läinud nii, et Joonas pidi leppima 800eeku kallima piletiga xpedia.fr-st. Nii, et ma tulen tln Gustiga 17.dets ja lahkun Joonasega 4.jaanuar. Hakake siis nüüd mu kallist aega broneerima ;). Aga jah. Õhtul sattusime Joonasega jutusoonele välispoliitilistel teemadel nii, et ma koju jõudsin alles kell 4 (!). Päris naljakas kella 4-ni öösel poliitikast rääkida ( kuigi ma olen seda Rasmusega juba korra Maija juures ju teinud, kuigi jah, siis oli teemaks eesti).
Pühapäev pesin põrandat ja käisin maret’s pesu pesemas. Samuti kasutasin Agnieszka arvutit ja neti endale informatsiooni hankimiseks ning brüsseli paberite täitmiseks. Nüüd peaks hakkama tänase kommunismi ajaloo tunni jaoks materjale lugema, sest Krakovskile meeldib teha teste lugemise peale. Samuti peaks läbi lugema brüsseli asjad. Nii et tööd jätkub. Ja varsti lähen nüüd kooli ka, ma praegu kodus ja toksin blogi wordi, et koolis hinnalist interneti kasutades peaksin ainult copy-paste’i tegema.
Ahjaa... valimistulemustele elasin ka kaasa... masendav. Aga sellest ma kirjutan arvatavasti hiljem, aga lihtsalt.... hirm on kodulinna pärast.
Nii, et praeguseks kõik

Olge musid!

Kaarel
NB! Palju, palju õnne, Sandra!